Kuna suvekuud on ka Kaitseliidus vaiksemad, siis rühmaülem otsustas juulis korraldada rühmarännaku, mille toonituseks oli, et tegu on täielikult vabatahtliku osalemisega. Lisaks märksõna «RASKE».

Lihtsalt selgituseks, et Kaitseliidus ongi peaaegu kõik täielikult vabatahtlik, kuid «vabatahtlikkuse» all peeti silmas pigem seda, et tegu on niiöelda kavavälise ja mittetaktikalise õppusega

Kogunemine algas staabis kell 7.30 ja mõneti üllatusena, et tegu oli rangelt vabatahtliku osalusega  ja märksõnadeks «RASKE» (kui ka «MÄRG») ning lisaks oli südasuvine laupäeva hommik, oli siiski pool rühma end kohale vedanud.

Tundub, et need (või me) kaitseliitlased ei oska üldse vaba päeva, ilusat suve, nädalavahetust nautida, vaid tulevad ikka kohale, et end vabast tahtest üles anda putukatele, saada iga oksaga võsas näkku, igasse lompi astuda, süüa kuivtoitu jne.

Vot selline on liidu tahe! Kaitseliidu tahe! Kaitsetahe!

Saabus veok ja alustasime motoriseeritud rännakut alguspunkti.

Selguse huvides ütlen ära, et koodnime «RASKE» mõtlesin ise välja ja täpsetest asukohtadest, tundlikest numbritest ja muust tundlikust informatsioonist ma ei kirjuta (v.a. headest õlledest sissekande lõpus – seega tasub lõpuni lugeda, kuid see on ka rangelt vabatahtlik).

Ja miks ei kirjuta? Sest neil täpsetel numbritel ei ole huvilisele mingit tähtsust välja arvatud kui tegu on haiglase huviga ja haiglane huvi on teadagi kellel – neil tegelastel, kes seal idapool eksisteerivad ja praegu ühte naaberriiki anastavad.

Ja action – võtted algavad!

Alguspunkti jõudsime tunnike hiljem ehk umbes kella 8.30 paiku ja teele asusime kümmekond minutit hiljem.

Teekonnast ja maastikust rääkides niipalju, et valitud oli vägagi keeruline maastik, mis vaheldus lihtsate metsateede ja isegi väikese asfaldilõiguga ning väga raskete võsastunud võpsikutega.

Lisaks oli ka mitu veetakistust. Üldiselt kogu teekonda võiski iseloomustada märksõnaga «MÄRG».

Galerii (klõpsa fotol)

Rännaku algus oli nagu ulmelise sõjafilmi stsenaariumi sissejuhatus. Hästi puhanud, motiveeritud ja varustatud rühm võitlejaid alustab teed tundmatusse käsu alusel.

Liikudes mööda metsarada, samal ajal puhub soe tuul, mis meenutab troopilist tuult.

Vaatamata soojale tuulele, mis pakub kui turvatunnet, on siiski taevas deemonlikult hall ja pilves, ning taamal kostub kõuemürinat, mis toob sooja tuule loodud turvatundest tagasi reaalsusesse, et kurjus, kelle vastu võitlema tuldi, annab endast juba märku.

Iga samm edasi, siis tuul tugevneb ja üksikud sähvatused löövad peakohal. Märk, et ollakse juba kurjusele väga lähedal.

Ja kaua ei möödugi kui juba rännaku esimesel pooltunnil tuleb korralik sahmakas vihma ja mets muutub uduseks nagu ühes heas ulmelises džungli sõja-actionfilmis.

Sama äkki kui vihm saabus, sama äkki ka vihm kaob. Soe tuul kuivatab kiirelt riided. Ilusat olemist kauaks ei ole, sest peatselt oleme järgmise probleemi ees – esimene veetakistus.

Kruusane pind, aga umbes kümmekond meetrit lai lomp või minioja, mille sügavuseks kuskil kakskümmend sentimeetrit.

Takistus tuleb ületada. Ületasimegi ja paraku jalad mul seal natuke märjaks said.

Sellest hiljem, kuid mure tekitas see, et kui juba esimese 30 minutiga jalg märg, samas ees veel plaani järgi seitse-kaheksa tundi rännakut, siis see võib jalgadele karmilt mõjuda.

Jalaväelase üks suurem hirm ongi jalad. Jalaväelase jalad on kui relvale padrunid. Ilma padruniteta on relv kasutu raske metalllatt ja ilma jalata on jalaväelane inimtömp.

Kuid liigume edasi ja jalgadest natuke hiljem.

---

Esimene katsumus

Järgmised paar tunnikest möödusid «matkates» mööda metsaradu ja isegi oli üks asfaltijupike, kuid siis hakkas esimene katsumus.

Lihtsalt keerasime teepealt konkreetselt võssi ja kuivast aluspinnasest võis unistada sama palju kui Mordori silmaga idanaaber demokraatiast.

Ületada tuli ka üks kraavimoodi asjandus, kuid sõdur on nutikas ja loomulikult leiti «sild».

Sillaks mahakukkunud puud ja need samad elust loobunud puud päästsid meid keerulisest veeületusest. Looduse toodud ohver meile.

Tänud Eesti metsad ja tänud meie esivanemad selliste andide eest nagu meie metsad! Ilma teieta neid kui ka meid poleks!

Edasi läks juba «lihtsamalt». Sooja tuult küll enam ei olnud, kuid võssi asemel oli lihtsalt maltsa kasvanud sihid, mis selle võssi kõrval tundusid kiirteed, sest tempo sellisel maastikul tõusis meil juba viis kilomeetrit tunnis.

Ja seepärast ka «lihtsamalt» on jutumärkides, et see on hea näide, kui kiirelt võivad inimese standardid muutuda. Võssi kõrval läbikasvanud siht on suisa luksus.

Tulles tagasi tempo juurde.  Viis kilomeetrit tunnis varustuses liikumine mööda kinni kasvanuid sihte on hea tulemus.

Vaatamata sellele, et meid ründasid putukate hordid ja oli ees teadmine, et tuleb päris tõsine jõgi ületada (mis siis, et nimeks kaardil oli oja) ning puudus teadmine, kas sild on veel alles, vurasime täisgaasil edasi kui Elon Muski raketid.

Sild oli täiesti olemas ja seega jäid pidurdavad ujumiskursused ära. Kiirus ei langenud ja jõudsimegi rännaku keskpunkti, kus ühtlasi pidasime «piduliku» kuivpaki lõuna.

Aga ka see on standadite langus, sest vaatamata kuivtoidule ja diislimaitselistele küpsistele oli kehakosutus värskendav ja vajalik ning bioloogilised patareid said laetud.

Siit võib ka tuua loogilise järelduse, et ütlus, et inimene harjub kõigega, on tõene (isegi pidi poomisega harjuma – algul nats siputab, siis jääb paigale).

Sõjafilmi teine osa – kohtumine Murphyga

Lõunapausi ajal tuli korralik rahmakas vihma. Kuna katus oli vihma ajal pea kohal, oli meil hea meel, et selle kõige halvema aja, kus tuli korralikult pussnuge alla, saime kuivana olla.

Super. Vahel Murphy seadused ei kehtigi ja ju meil kellegil karmavõlga pole.

Söödud. Joodud. Sokid vahetatud. Kopsikud kokku. Vatid selga ja teekonna jätk – algas sõjafilmi teine osa.

Teekond jätkus läbi räigelt kinni kasvanud põllumaa, kus maltsa kõrgus oli pea pea kõrgune. Sai sealt läbi jõuga sumbatud ja teel oldud umbes 15 minutit ja siis….

PÕMMDI! Loomulikult hakkas sadama. Ja palju. Väga palju.

Isegi nutitelefonis kaardi avada või pilti teha oli peaaegu võimatu, sest telefon oli sekundiga läbimärg ja ekraanil üksi nupp ei töötanud ning ekraani kuivaks tõmmata ei saanud, sest polnud ühtegi kuiva riidekohta enam.  Vana hea Murphy…

Üks õnnestus

Ka teine õnnestus

---

Vaatamata ilmale

Vaatama kehvale ilmale, siis üllataval kombel ei hakanud külm. Pigem oli vihm isegi kosutav. Nagu hommikune soe tuul, mis meenutas troopilist tuult, oli sama ka vihmaga. Soe.

Edasi järgneski teekond mööda korraliku teed, mis andis ruumi kuivamisele ja isegi pakkus mingil määral puhkust.

Taaskord läks tempo päris kõrgeks, üle viie kilomeetri tunnis, mis oli väga üllatav, kui seljataga oli üle kümne kilomeetri, vihma ja suhteliselt karmi maastikku.

Ja nagu ikka igale heale filmile kohaselt, siis esimese ja teise osa algus erinevad, kuid lõpud on ikka sama – jõudsime rännaku otsustuspunkti – kas lõpetame 1 kilomeetri pärast lihtsa maastikuga või siis teeme ikka lõpu 2,5 kilomeettise ja karmimalt kui Blakladeri Workwear reklaamides.

Võeti vastu ühine otsus, et teeme karmima osa ja keerati rühmaülema juhatusel täiesti lampi kuskilt võssi. Võss on siin mõistes ikka täielik võss.

50 meetrit liikumist, ja kuna tuli ette võsaookean, kus oli üle põlvejagu vett ja tee blokeeris maha kukkunud puu, siis saime aru, et kuna meil kellegil kummipaati ega ka kallipsot kaasas pole, siis tuli teha väike tagasipööre. Kuid ikka jätkus teekond läbi võssi.

Lõpuosa kuni viimase veetakistuseni oligi ülaltoodud võsa. Jõudsime veetakistuseni ja taaskord meil joppas, sest selles veetakistuses tuli olla hea kaugushüppaja.

Tundub, et kekatundidest keegi meist koolis poppi ei teinud*  ja suurepärase kaugushüppe ka ära sooritasime.

* ausususe huvides – hui viitsisin kekatundides käia – lasin kõik üle ja istusin hoopis sel ajal arvutiklassis.

Edasi läks teekond juba üle põllu, mis meiesugustele võsaneegritele, kes päev otsa võsas sukeldunud, võis tunduda pidupäev.

Raske see polnud, kuid too viljapõld oli nii mudane ja ära ujutatud ehk siiski tüütu (foto allpool – aga loe ikka kõik enne läbi!)

Ja põld oli kohati nii ära ujutatud, et vietnamlane vaataks virisedes põldu, et mida te mehed teete ja mis jura te kasvatate siin põllul – siin põllul tuleb riis kasvama panna, sest vett on nii palju!

Faktide huvides – kõige rohkem riisi kasvatakse Hiinas, Vietnam on viiendal kohal.

Tuleme faktidemaalt tagasi rännakuni. Peale lõpupõldu tulid juba tavalised teed, väike lihtne siht ja ei midagi ületamatut.

Lõpusirged läbitud. Veok juba ootamas meid. Üldse veokil olime juba kümmekond minutit pärast kolme ehk kuue-seitsme tunniga rännak läbitud.

Võitlejatel kelladel näitas distantsi pikkuseks üle 19km ehk kogutempoks (koos pausidega) tugevalt üle 3 kilomeetri tunnis ja pigem keskmine tempo võis olla 4 kilomeetrit tunnis.

---

Rännakust ja varustusest üldse

Tänapäeval on rännakud isegi tähtsamad kui kunagi varem. 23. mail TheTimes.com avaldas artikli «How Putin’s new drone war is getting deadlier». 

Artikkel on küll maksumüüri taga, kuid kui keegi tahab lugeda, siis selle leiab sellest Redditi teemast.

Artiklis käsitletakse droonide teemat ja eestikeelset kokkuvõtet saab lugeda SIIT. Tulles tagasi rännakuni, siis seal artiklis ukrainlased räägivad, kuidas positsioonideni jõutakse:

Kuni 2023. aasta lõpuni viidi mõlema poole jalaväelased tavapärase rotatsiooni käigus soomukitega rindelähedale ning viimased paarisada meetrit läbiti jalgsi.

Nüüd, drooniderohke taeva all, viiakse jalaväelased rindele maasturitega, kust edasi liiguvad nad 5–8 kilomeetrit ööpimeduses, looklevaid teid pidi läbi metsade, et vältida avastamist [loe: läbi raskete maastike]. Sihtkohaks on eesliin, mida nimetatakse «nullpunktiks».

Peale selle on «varustuse meeskonnad», kes peavad samuti läbima iga öö selle sama teekonna, võttes kaasa kuni 36kg varustust (droonide akud, laskemoon jne).

Rännak kui tähtis taktika

Seega igasugune rännak on tänase päeva sõjas veel tähtsam kui kunagi varem ja teekonnaks saabki võimalikult keeruline maastik, sest sellises võssis on võitlejad FPV-drooni eest kaitstud.

Mavic 3 drooni eest mitte nii väga, kuid selle jaoks peab droonioperaator teadma täpset võitlejate asukohta.

Kuid kuna nägemine on piiratud, siis võitlejate avastamine või nende täpse asukoha teadmine väga keeruline, eriti kui võitlejad on pidevas liikumises kinnikasvanud võssis.

Rännak, kui tähtis varustuse stressitest

Teine tähtsus õpperännakul on varustuse stressitest. Rännakul tuleb välja, mis varustuse element ja milline otsus töötab hästi ning ka vastupidi, mis ei tööta.

Vihmakeep

Võin koheselt tuua välja nüüd omast kogemusest, et Kaitseliidu poolt antud vihmakeepi võib vabalt laudlinana kasutada, kuid selga seda ei maksa panna. Mitte kunagi! Uskuge mind.

Võin garanteerida, et ühtegi tilka vihma sealt läbi ei tule, kuid märjaks saate ikka ja veel märjemaks, sest sisuliselt esimesest sekundist selle kandmisest hakkab keha higistama. See on hullem kui vihmaga märjaks saamine.

Saapad

Teine on saapad. Minul oli rännakulõpul saapad täiesti läbimärjad, kuid kaasvõitlejal (nimi on toimetusele teada! 😆) täiesti kuivad.

Seega on see täielik mõtekoht, sest mina kui vanakooli inimene arvasin, et saabas saab sellisel maastikul alati märjaks.

Eksisin! Sain tõestuse, et see pole tõsi ja hea saabas jääb kuivaks, isegi pärast kuute-seitset tundi väga märga rännakut.

Peale selle, et hea saabas ja kuiv jalg säästab jalgu ning pikendab rännakudistantsi, annab see võimaluse taaskord mõnest lisakilost lahti saada overbootside või kummiku näol.

---

Kokkuvõte ja arvud

Krõbistame veitsa ka arvudega. Kiire ChatGPT analüüs ülaltoodud teksti põhjal annab keskmiseks kaloraaži kuluks 4000 – 5000 kcal’i ja kui võitleja kekahaal oli ühe 90kg, siis kaloraazi kulu isegi üle 5000.

Ja nagu ikka üks hea võitleja pärast rasket rännakut teeb korraliku sauna õlledega, siis on alati ka häid uudiseid. Üks 0,33 – 0,355 (tavaline väike klaaspudel) õlle sisaldab 140 kcali pudeli kohta ja selliseid õllesid võib juua ligikaudu 30 pudelit ära, et kaloraaž nullida.

Siit ka siis õllesoovitus. Eesti patrioodina paraku peab ütlema, et Eesti (ja ka Euroopa) õlled ei ole kõige paremad (on erandeid).

Kui soovitakse head saunaõllet, siis Euroopas itaallane Peroni on hea valik, Põhja-Ameerikast põlisameeriklane Miller või klassikaline mehhiklane Corona (jah, Mehhiko on Põhja-Ameerika).

Kuid õigete pärlite jaoks tuleb vaadata siiski Aasiasse. Hiinakas Tsingtao, mille nimi pärineb linnast Quingdao ja tähendab tõlkes «selge saar». Ühtlasi tegu on maailma müüdavaima õllega (ilmselgetel põhjustel).

Loomulikult Tai pärl Singha, mida kaunistab võimas lõvi (nagu ka Eesti suurt ja väikest riigvappi) ja tõlkes Singha tähendabki lõvi.

Samuti laoslaste (muideks Rambo: First Blood II, 1985. filmis läks Rambo Laosesse misioonile võsaneegriks, nagu meie rännakul) kuldne õlle «Beer Lao».

Beer Lao on ülihea, kuid paraku selle miinuseks on, et impordituna kaotab oma väärtuse.

Huvitaval kombel on ta üks väheseid õllesid, mida müüakse 600ml või isegi suuremas pudelis (ei mäleta enam täpset suurust), kuid see suurus kohapeal juues maitset ei kaota.

Importinuna on maitse kadunud isegi väikeses pudelis.

Lõpetuseks siis, kes tahab saada rikkaks, siis vaieldamatu pärl – filipiino San Miguel Light.

Kindlasti on ka häid aafriklasi ja lõuna-ameeriklastest õllesid kui ka Maa kuklapoolel olevaid aussie õllesid, kuid nendega puudub kogemus. Seda tuleb aususe huvides välja öelda.

Aga igatahes, kui kõike ülaltoodud õllesid (peale Beer Lao, kuid impordina pole väärtõlu nii või naa) saab Eestis osta kasvõi Prismast, siis San Miguel Lighti ma paraku Eestis pole näinud.

Hakka aga Eesti importima San Miguel Lighti ja raha tuleb… Vähemalt minu oma!

Tegu on võrratu õllega ja igati hea märjuke, mida saunas või niisama lõõgastuses peale rasket, kuid väga emotsioonide rohket nädalavahetuse Kaitseliidu õppust või rännakut nautida.

Aga siit saimegi üle 2000 sõna kokku ja rohkem ei viitsi siin märatseda. Tulge Kaitseliitu ja siis ei pea seda «jama» lugema, vaid saate seda «jama» kogeda! Praeguseks kõik ja kuni järgmise korrani ning näeme Kaitseliidus!