Toimus nädala pikkune õppekogunemine. Taaskord detailidesse ma ei lasku – need on siin sama tähtsusetud kui küsimus, kummasse jalga kumb sokk panna. Oluline on hoopis anda aimu, mida tähendab üks keskmisest pikem reservõppekogunemine (RÕK) Kaitseliidus.

Kogunemise ajaks oli määratud laupäeva hommikupoolik. Ilm oli väga ilus ja päike säras sellise pilkega, justkui irvitaks täisvarustuses sõdurite üle, et mida te siin kogunete, minge parem randa.

Koosseis koos, tegevused tehtud, suundusime laagripaika, kus telgid kerkisid nagu seened pärast vihma. Tehti mõned soojendavad miniharjutused ja ega esimesel päeval rohkemat ette ei võetagi. Täiesti tavapärane sissejuhatus.

Valmis pandud varustus ootamas rõõmsalt koridoris võitlejat.

Drillid

Järgmise päeva hommikul siirdusime õppepaika ja algasid drillid. Ilm oli taaskord ilus ja mis võiks sõdurile parem olla kui drillida kuiva ja päikeselise ilmaga. Kes ei tea, mis on drill, siis Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS) annab mõistele «drill» väga hea definitsiooni:  tegevuse tuim, mehaaniline kätteõpetamine.

Teisisõnu: korrata õpitut tundide viisi, kuni see muutub automaatseks ja iseeneslikuks. See ongi drill – tüütu, kuid  hädavajalik tegevus, et tekiks vilumus.

Nagu eespool kirjutatud, ilm oli ilus, kuid Murphy seadused kehtivad ikka ja jälle – kui midagi saab untsu minna, siis see ka läheb. Ja läkski! Sipelgad!

Niipalju sipelgaid ei ole mina oma nelja eludekaadi jooksul näinud. Ja siin ma ei hädalda asjatult ega liialda – sipelgaid ei olnud lihtsalt palju, ega isegi väga palju; vaid sipelgaid oli räigelt-räigelt-räigelt väga palju.

Piisas hetkeks paigal seista või pikali visata, kui nägid, kuidas püksid, särk, relv hakkas sipelgatest mustama. Sekundi jooksul olid need visad tegelased igal pool – nagu organiseeritud dessantvägi, kes ei jäta vallutamata ühtegi positsiooni.

Eriti meeldis neile ronida krae vahele ja naksata kuklast, justkui tuletades meelde, et selles metsas on nemad bossid ja meie, kaitseliitlased, oleme ajutised sissetungijad, kes tuleb otsekohe territooriumilt välja ajada.

Sellega said need pisikesed, kuid visad sipelgad, keda peetakse evolutsiooni üheks tippsaavutuseks, hakkama. Sipelgakoloonia on kui superorganism, kus kogu koloonia ühiskond toimib kui üksainus superaju ja igal üksiksipelgal on oma kindel roll koloonias. Meie lahkusime.

Baaslaager

Sisevaade baaslaagrile.

Suure surmaga sai esimene sipelgapäev läbi ja jõudsime tagasi baaslaagrisse. See oli nagu pikalt kestnud lahingust taandumine kindlustatud linnakusse. Siinkohal peatun korraks ka baaslaagril, end taaskord ei hakka detailidesse laskuma.

Baaslaagris olid kõik mugavused olemas – alates pesemisvõimalusest kuni korralike veega WC-deni ja isegi laadimisvõimalusteni. See on pigem erand kui reegel – üldiselt laagrites ei tasu sellist luksust loota. Olen samas teeninduslinnakus ka varem olnud, seega oli see mulle tuttav paik.

Järgmisel drillipäeval tervitas meid taas päike ja kirsiks tordil evolutsiooni üht tippsaavutust, sipelgaid, ei olnud. Hea maastik. Hea õppekoht. Ideaalne.

Sellises kohas võiks päevi drillida ja keelt vestile joosta. Füüsiliselt raske, kuid minu jaoks sellised päevad pigem puhkus igapäeva digirutiinist.

Päev möödus kiirelt ja väga positiivses võtmes. Minu enda puhul uutes keskkondades alates teisest või kolmandast päevast käivitub rutiin ja kõik hakkab minema iseeneslikult, nagu jõevoog, mis leidnud lõpuks oma sängi.

Kuna olen päris palju mööda Aasiat ja võõraid kultuure rännanud ning erinevates Aasia linnades elanud, siis sarnane muster kordunud ka siis. Teisel või kolmandal päeval muutub kõik uus «vanaks», käivitub rutiin ja asjad lähevad iseeneslikult. See on muidugi individuaalne. Ja ka sellel kogunemisel oli nii.

Kolmas päev algas ülipositiivselt. Ootus õppepäeva ees oli nagu lapsel enne sünnipäeva – tahtsin nautida igat hetke. Ja siis… KRÕKS!

Krõks

Kolmas drillipäev. Jõudsime uude õppekohta. Ümberringi kaunis mustikamets. Õhk täis värsket metsalõhna. Ilus ilm. Lubas küll vihma, kuid õhutemperatuur ideaalne drillideks – ei palav, ei jahe. Täiuslikult ideaalne päev nautida positiivse emotsiooniga drille ja end mõnusalt kurnata.

Esimene drill tehtud ja algas teine drill. Jooksin mustikaküngaste vahel, samm kerge, meel ergas… ja siis käis KRÕKS!

[su_spoiler title=”KLÕPSA, ET NÄHA” style=”fancy” icon=”chevron-circle”]


[/su_spoiler]

Ja täpselt nii oligi – HAAVATU! See jalas käinud krõks käis ka päriselt peast läbi, justkui keegi oleks kuivanud oksa kõrva ääres pooleks murdnud, kuid tugeva helivõimendusega. See heli ja tunne jääb eluks ajaks meelde. Viimse tunnini.

Lonkasin rühmavanema saatel autodeni, tõmbasin saapa jalast ja nägin väikest paistetust. Liigutasin jalga. Jalg natuke veel «krõbises», kuid peagi see kummaline heli kadus. Kümmekond minutit istumist, saabas tagasi jalga ja tundsin, et saan kõndida.

Valus oli, aga mitte üleliia. Lootsin, et pääsesin puhtalt – õnnelik õnnetus. Jätkasin drillipäevaga, kuid otsustasin, et võtan natuke rahulikumalt. Samal ajal äike kõmistas taevas, nagu saadaks Ida-Mordor kurjuse märke ja needusi, et nii lihtsalt see Sul ei lähe.

Lõunapausil kõuekõmin kadus. Istusin maastikule maha, võtsin saapa jalast – paistetus oli veidi suurem, kuid ei midagi hirmutavat. Lootsin, et hullemaks ei lähe, lihtsalt võtan natuke rahulikumalt, väike öine puhkus ja homme kaunilt rivis.

Krõbistasin valu vaigistamiseks sisse Ibumetiini tableti ja jätkasin drillipäevaga.

Drillipäev läbi, kas ka kogunemine?

Drillipäev läbi ja tagasi baaslaagrisse. Saabas jalast ära ja siis saabus karm tõehetk – ees ootas verevalum ja paisunud hüppeliiges. Käisin pesemas ja siis hakkas alles «nali» pihta. Naastes avanes järgnev vaatepilt, mis jättis olematu ruumi illussioonidele ja lootustele.

[su_spoiler title=”KLÕPSA, ET NÄHA” style=”fancy” icon=”chevron-circle”]

[/su_spoiler]

Sellega oli siis juba päris selge, et minust homme enam jalaväelast ei ole. Sellise puupakuga lihtsalt maastikul enam ringi ei trambi.

Rühmavanemale ettekanne. Kohale saabusid meedikud, kes korduvalt edasi-tagasi siblisid ja tegid mõned telefonikõned ning täitsid ankeete.

Lõpuks saabus otsus: minu õppus on selleks korraks läbi.

Edasine läks juba sirgjooneliselt – helistasin sõbrale ja algas teekond Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO) (korrektne nimi tegelikult erakorralise meditsiini keskus).

Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) erakorralise meditsiini keskus. Hea, et numbrit 666 ei saanud.

EMOs läks suhteliselt kiirelt. Kell 20.47 sain käepaela, kohe röntgen ja natuke rohkem kui tunnike hiljem, kell 22.08 olin arstikabinetis.

Diagnoos: luumurdu ei ole ja midagi võimalik teha ei ole – aitab ainult aeg. Ainuke võimalus, kas soovin ortoosi, kuid seda ma ei soovinud ja kell 22.10 soovisime juba arstiga üksteisele head teed ja läinud ma olingi.

Hilisõhtul pärast EMO-t nägi jalg välja juba üsna kurjakuulutav. Selline vaatepilt avanes õhtul pärast EMO-t:

[su_spoiler title=”KLÕPSA, ET NÄHA” style=”fancy” icon=”chevron-circle”]

[/su_spoiler]

Hommikul oli paistetus veelgi suurem ja vastu vaatas jalg, mida mina ära ei tunneks. Vist annab päris ehtsa tunde, kui põdeda rasket maksakahjustust ehk tsirroosi, mille üheks sümptomiks on paistes jalad.

Kuid Eesti mees on ju kõva mees, kes sureb püstijalul. Otsustasin otseloomulikult «kangelast» mängida.

Ajasin kuidagimoodi poolvägisi plätu jalga ning lonkasin sõna otseses mõttes koperdades ja titesammudel autoni, et kontorisse tööle minna. See paarikümne meetrine teekond autoni oli väga raske – kuid autoni jõudsin ja tööle ka.

VIGA! Väga kiirelt tulin töölt tulema, sest lõunaks oli olukord nii hull, et isegi plätu ei läinud jalga. Isegi tõenäoliselt Kaitseliidu poolt väljastatud overboots ei oleks jalga läinud.

Nii saigi minu õppekogunemine ootamatu lõpu. Frustreeriv. Eriti kurvaks teeb see, et tegin kõik drillipäevad kaasa ja olin jõudnud «magustoiduni» – lahinglaskmisteni, millest paraku nüüd ilma jäin. Väga-väga frustreeriv. Damn it! Aga igas halvas on ka oma hea ja õppetund ning seekord oli see õppetund ikka väga selge.

Saapad!

12. juuli rännaku postis (parool karu), kirjutasin postituse peatükis “Rännak, kui tähtis varustuse stressitest” (parool karu) saabastest.

Selle ajendil ostsin uued saapad, mille võtsin kaasa ka õppekogunemisele. Aga ilgelt tark, osav ja kaval nagu ma olen, siis muidugi ma neid jalga kohe ei pannud.

Äraspidine loogika oli selles, et esimese poole õppekogunemist kannan oma vanu Salomon XA saapaid ja teise poole alates lahinglaskmistest kannan uusi saapaid. Loogika oli, et nii väldin hõõrumist ja villide teket, et ei peaks terve nädala villis jalgadega käima.

TAASKORD VIGA! See sama lollakas otsus «kaitsta jalgu» saigi saatuslikuks. Uued saapad on kõrgema säärega ja oleks hüppeliigest kaitsnud. Salomonid aga on madala säärega ja tegelikult on nad ennegi sellest «ohust» märku andnud.

Kurjajuured! Need ongi need kurjajuured, mis mulle saatuslikuks said. Salomon XA Forces MID GTX Coyote. Hinnaklass ligi 200 eurot ja saabas iseenesest ei ole halb – olen nendega matkanud ja käinud ikka sadu tunde, kuid paraku hüppeliigese vigastuse vastu ei aita, kuna säär on madal. Lisaks ju ei sobi mu jalakujuga.

Olen nende saabastega läbinud lugematul hulgal kilomeetreid, teinud mitmeid oma laagreid, kasutanud talvel lumes igapäevasaapana, käinud kalal, metsades, rabades ja igasugustel maastikel. Üldiselt hea saabas.

Kuid nüüd tagantjärele mõeldes on ka varem ebatasasel maastikul nii-öelda koperdades jala peaaegu välja väänanud, kuid kõik need korrad läinud õnneks.

Seega oli see sisuliselt õnnemäng ja vaid aja küsimus, millal see «jackpot» saabub. Ja nüüd see «jackpot» saabuski.

Siit omakorda jõuame taaskord olulise tõdemuseni: õige varustus on kriitilise tähtsusega! Ja oskan edaspidi soovitada ainult ühte – kanda saabast, mis on kõrge säärega ja see kaitseb sarnaste olukordade eest või vähemalt oluliselt vähendab sellise võimaluse tekkeriski.

Selle vea vältimine oleks taganud, et ma oleksin praegu veel õppustel, saanud koos jaoga osaleda lahinglaskmistel ja kogu õppuse edukalt lõpuni olla.

Nüüd aga istun kodukontoris, kus isegi WC-sse liikumine on väga vaevaline teekond, rääkimata sellest, et normaalselt kõndima ja jooksurajale saan alles nädalate pärast. Suurepärane jackpot!. Peavõit!

Kui keegi soovib, siis saab need viimased kaks õppekogunemise päeva, millest mina ilma jäin, ise kirja panna. Mina paraku sellest «magustoidust» ilma jäin oma lolluse tõttu. Mõne villi pärast sain korraliku jalatrauma. Tundus olevat hea investeering…

Pettumus on suur. Väga suur. Eriti kuna lahinglaskmisteks olime drillinud pea pool aastat ja viimasel lõpusirgel – kogunemisel – tegin kõik drillipäevad kaasa, kuid siis oma rumalusest tekkinud õnnetus.

Arvan, et nüüd tean, mida tunneb sportlane, kes on treeninud võistlusteks, aga katkestab vahetult enne starti ja selliselt, et pole ebaõnn, vaid enda viga – see on räigelt tohutu frustratsioon. Kriitiline viga, millest tuleb teha oma järeldused ja õppida. Õpingi ja ei tee enam iial selles elus sellist viga!

Loo moraal: panustage varustusse ja ilma igasuguste järelandmisteta! Vastasel juhul olete ka selline inimtömp nagu mina praegu, kus mõne meetri läbimine on nagu räige maraton. Ouch!

Lõpetuseks lisan ka mõned fotomaterjalid galeriina.